Inimene ei tihka elult liiga palju tahta, sest kardab kaotada ja haiget saada.
Ent kui keegi võitleb hea asja eest, siis peaks ta vaatama maailma kui imepräast, kallist aaret, mis vaid ootab avastamist ja alistamist.
Igal tähel- &igal inimesel - on oma ruum ja erilised omadused.
Jumalik säde, mida me õnneks nimetame.
Agaape tähendab terviklikku armastust. see on armastus, mis haarab seda kogeva inimese täielikult oma võimusse. Kes tunneb või kogeb seda, mõitab et mitte miski peale selle pole maailmas oluline.
Me kaotame oma innukuse tänu väikestele vältimatutele lüüasaamistele, mida õiglase võitluse käigus ikka ette tuleb. Ja kuna me ei anna endale aru, et entusiasm on kõige olulisem jõud, mis võiduni viib, siis laseme sel sõrmede vahelt välja voolata, mõistmata, et laseme käest oma elu tõelise tähenduse. Me süüdistame maailma igavuses ja kannastustes oma kaotuste pärast ning uustame, et mitte keegi peale meie ei lasknud kaduda sel nõiduslikul jõul, mis õigustab kõike - agaapel entusiasmi kujul.
See, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind - Piibel, Iiobi raamat.
Looduses on inimesed ainsad olevused, kes teadvustavad enale surma.
Kuid habraste olevustena püüavad inimesed siiski selle tõsiasja maha salata, et ükskord tuleb surra. Nad ei mõista, et surm ongi see, mis motiveerib neid tegema parimaid asju elus.Nad kardavad astuda pimedusse, kardavad teadmatust, ja ainus viis, kuidas sellest võitu saada, on ignoreerida tõsiasja, et elupäevade arv on piiratud. Nad ei mõista, et surma teadvustades saaksid nad veelgi juglemad olla ja oma igapäevaste vallutustega palju kaugemale minna, sest kaotada pole midagi - surm on ju vältimatu.
Surm on meie pidev kaaslane ja surm on see, mis iga inimese elule tõelise mõtte annab. Kuid selleks, et oma surma tõelist palet näha, on meil esmalt vaja tunda ängistust ja kõiki hirme mida pelgalt tema nime mainimine tekitada võib.
Kuid sõltumata vanusest äratab öö saabuine varjatud hirmud, mis on meie hinges olnud juba lapsepõlvest peale.
Elus üldse on tarkusel väärtus ainult siis, kui see meil mingeid takistusi ületada aitab.
Õpetamine tähendab ainult ühe variandi ettenäitamist. Õppimine on selle võimalikuks tegemine enda jaoks.
Meie kõigi sees põleb hulluse lõõm ja seda tuld toidab agaape.
See on kõige raskem hetk iga inimese elus - kui ta on tunnistajaks võitlusele, mis toimub õige asja eest kuid ei suuda teisenemist omaks võtta ja lahingusse astuda. Nii pöördub inimese tarkus ta enda vastu.
Meie vaenlane kehastab alati mee nõrgemat külge. See võib olla hirm füüsilise valu ees või enneaegne võidutunne või ka soov loobuda võitlusest, sest me ei näe sellel mõtet.
Õige asja eest võitlemine on veel ka midagi enamat.
Sõdimine pole patt, see on armastusavaldus.
Helid räägivad kõigest - minevikust, olevikust ja tulevikus6t. Kes ei tea, kuidas kuulata, ei kuule kunagi elu poolt antavaid nõuandeid. Ja aiult see, kes kuulab hetke helisid, suudab langetada õige otsuse.
Vale vastus näitab sulle, milline on õige.
Need, kes ennast targaks peavad, on sageli otsustusvõimetud siis, kui on vaja korraldust täita ja mässumeelsed, kui tarvis alluda. Nad häbenevad käske anda ja arvavad, et nende täitmine on alandav.
Meie jõupingutused on kiiduväärsed ja vajalikud, aga tagajärjeta pole neil mingit väärtust.
Sügavamad muutused nii üksikinimesed kui ka ühiskonnas leiavad aset väga lühikese aja jooksul. Just siis, kui me sedakõige vähem ootame, esitab elu meile väljakutse, et panna proovile meie vaprust ja soovi muutuda; sellisel hetkel ei ole mõtet teeselda, et midagi pole juhtunud, või hakata vabandama, et me ei ole veel valmis.
Väljakutsei ei oota. Elu ei vaata tagasi. Ühest nädalast on enam kui küll, et jõuda otsusele, kas lepime saatusega või mitte.
Ühed kujutlevad, et võivad lubada mida thaes, teised on valmis uskuna ükskõik mida, mis neile paremad päevad tagaks - nii näikse, muide, olevat lugu ka teiega. Need, kes annavad lubadusi, aga ei pea neid, muutuvad lõpuks jõuetuks ja pettunuks, ning samamodi juhtub ka nendega, kes selliseid lubadusi usuvad.
