Juba jälle üks linnaplaanis orienteerumisvõimetu, kes omaenda perset ka siis üles ei leiaks, kui selle küljes ripuks pumbaga udupasun.
Ei, see siin on täitsa talutav, ja see on eelkõige talutav, kuna võib midagi veel toimuda.
Phil annab lõpetamiseks märki suure zestiga, mida tehakse ainult siis , kui ollakse kas tummfilminäitleja või purjus ja uimane. Või siis purjus tummfilminäitleja.
Magab nagu graniidikamakas !
Ma tean, et armas Jumal peaks laskma sel õhtul väga kiiresti lõppeda, kui ta tahab, et ma veel kord tema juurde kirikusse lähen.
Nagu speedi kasutanud kägu.
Kõik, mida ma ütlen, muudab see naine sekundi jooksul mingiks arvuks.
Veel eile oleksin ma filmiküpse hüppega tema eest leti taha peitu pugenud, nüüd ma kallistan teda.
Pilk, mis su mao sekundite jooksul nii kõvasti kinni näärib nagu Bayeri rullprae.
Loodusel pole nimelt huumorimeelt, seda on näha kõigist nendest maavärinatest ja äikestest.
Midagi on alates tänasest muutunud.
Selge unemise juhtum, mille eest peaks unelemispolitsei koheselt karistama.
Kui metsikult hea meelega supleksin ma selles jumalikus pilgus, aga mul pole ju käterätikut kaasas.
Seitse tonni kaaluv graniidikamakas kirjaga ARMASTUS langeb mulle pauhti otse makku.
Oota ära, sa vaene notsu !
Ma lähen lihtsalt mööda ja kui mul on natuke õnne, näppan ma ühe armsa naeratuse.
Minu ajus on jälle äike lahti.
Mu Jumal, kutid, need on võõrkeele harjutused mingis kõrtsis ja mitte Nürnbergi protsessid !
... siis ei ole see lühikesejuukseline pisike minu kürvalt mitte ainult suhteliselt armas, vaid lihtsalt ja selgelt täitsa ilus põrguline.
No lõpuks ometi, sa truudusetu tomat.
