Friday, February 22, 2013

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad"


 - Jook kõrvetas ja oli nii kibe, ma tundsin, et olen neelanud takjaid või vähemalt vedelat tuld ja et see tuli söövitab mul sisikonna seest.

 - Sügis hiilis pisitasa meie poole, nagu kodutu hiilib öösel alandlikult kaasikuse järele haisvasse trepikotta ja tõmbub kerra.

 - Me oleme veel tõepoolest noored. Elu ei ole meile oma räpaseid jälgi püsivalt jätnud, iga õudus ja koledus muljub meid vaid ajutiselt, elu sõrmejäljed vajuvad aeglaselt meie seest välja ja me omandame elastselt nagu kummipallid oma endise oleku.

 - Me oleme tragöödia ja komöödia, tagurpidi väändunud maskid tolmunud teatriseinal.

 - ...kahar pruun saba sõbralikult õhku saagimas.

 - Ma võin olla, raisk, ükskõik mis, aga mitte mingi ätikeppija märg unenägu.

 - Tundsin ennast vaeslapsena, kellele vanapagan kosja tuleb.

 - Diana kingitud väike okkaline kaktus oli aknalaual ja tundus maailma peale urisevat.

No comments:

Post a Comment