Ave Ungro "Minu Kolumbia"

Esimene mulje on alati oluline, ükskõik, mille puhul.
See ei tähenda, et esimene mulje alati õige oleks või asjade olemusest aimu annaks.
Küll aga on negatiivset esmamuljet hiljem kõigist loogilistest ja ratsionaalsetest vastuargumentidest hoolimata väga raske ümber lükata...

Pärast seda, kui sain teada, et Kolumbias on igasugused kummalised nimed küllaltki levinud, ma enam eriti ei imesta. Lapsi ristitakse selliste nimedega nagu Usnavi (ilmselt US Navy), Onedollar ja Leidi. Ühes perekonnas sündis viienda lapsena poiss nimega Geimover ja ta jäigi viimaseks lapseks. Selle kõige juures tundub Fenix lausa stiilne.

Kõik oleks nagu tore, ainult et äkki vilksatab mööda ilmselgelt purjakil kokk, keda kõik Mauro Chefiks kutsuvad.Ta vaarub baarileti äärde, kulistab veel ühe tekiila alla ja tuigub tööle tagasi. Maitsen vahepeal serveeritud kala. Oivaline!

- "Oled viimasel ajal siin päris palju eestlasi näinud, meil oli seltskonnas hiljuti üks eesti-kolumbia segapulm. Mis mulje me sulle jätnud oleme?"
- " Toredad inimesed, ei ole nii ennast täiskui enamik välismaalasi, kes siin käib. Eh, joote hullupööra! Aga milline kandmine! Pärast mitut pudelit rummi ajate mõistlikku juttu, vihute salsat ja naerate suure häälega. Müts maha! Üks märkus siiski. Rummi juuakse siin baaris haljalt või jää ja sidruniga - meie, vanad anti - imperialistid, ei taha mingist kokakoolast midagi kuulda ! "